Mina olen mina, Aga kes ma olen?
Ma olen tegelikult ju mitte keegi. Kirjeldaksin ma ennast nii: Teistsuguse vaateväljaga. Erinev, kuid samas selline nagu kõik teised mu ümber. Püüdlikult proovin väljuda hallist massist. Proovin kopida iseend, kuid tunnen kuidas ma nagu valetaksin iseendale. Vaimustun asjadest nagu Punk, Rock, Metal, tattood, jne jne jne. Aga samas tunnen, et asjad mis mulle nii kohutavalt meeldivad, äkki arvatakse, et ma kopin kedagi? Eks ikka jah, kuid siis teen  seda alateadlikult. Ma tahan olla mina. Tahan muuta asju, nägemusi. Aga keegi ei kuula. Meeleheitlikult ma üritan ja proovin välja rabeleda sealt, kus mul hea olla ei ole. Aga ma ei saa. Ma upun. Upun omaenda segadusse. Vaikselt, märkamatult. Kui ma kaon, kas keegi märkaks? Pikemas ajas vaadatuna, kedagi ei koti. Ma tahan muuta iseend, selleks kes ma tahan olla. Punkariks ning tüdrukuks, kes armastab balletti ning kleite ja kontsi. Ma olen kaks isikut. Minus on viis külge, nendest kõiki 100% ei tea, ega saagi teadma mitte keegi. See oleks iseenda reetmine.
 Keegi ei tea, mis tegelikult minu sees toimub. Ma vajun, vajun seni, kuni tukeb põhi. Kuid seda ei tule. Ma ei tea. Ma olen segaduses. Alati.

I don't know
who am I
I don't know
where i came
I don't know
who I'll be
Who am I
when i don't leave
I don't know
where I go
Is this Heavan
Is this Hell
I'm not happy
I'm not sad
No emotions
Not at all.
I will leave
I will go
No matter when
no matter how
I'll say goodbye
For everyone

Ma kogun kogu selle pasa endasse ning, siis kui kõik on täis ma plahvatan. Kõik vajub, kaasaarvatud mina. Ma tahan meeldida, kuid kui ka keegi midagi sitasti ütleb, mind ei koti. Kardan haiget saamise tunnet. Kardan kukkuda. Kardan iseend. Kuid mind ei huvita. Ignoreerin kõiki ja kõike, sest nii on kergem, Iseenda loodud maailm on kergem ja parem. Palju parem.