Su sõnad ei haava mind enam
Neil jõudu ei ole mu hinges
see mis hinges mul nüüd, ei ole just kõige kenam
sõnad, mis noolena lastud lendu
põrkuvad tagasi uksellt, mis kui on kalju
põrkud tagasi ukselt
mille ise endale lõid
ma ei hooli enam sellest
mis keegi must arvab

ma kardan, et kuuled mu hingetõmbeid
kus mürgisem nool läbi südame lendab
tuul mis ennem kostis naerust
nüüd ainult külmust õhkab see
ma talun paljut ja rohkem kui vaja
enam kurjadest sõnadest välja ei tee

meri mis võtab mu haavad
kui enam ei jaksa,,,
pisarad mis voolavad välja
kui enam ei kannatada suuda
keel mis teravam kui ussil
vabaks peab vahel saama
unistus mis kunagi oli
puruneb kildudeks kui klaas
mis oli mõeldud rahuna

mõttedki vahel on kurjad
nii iseenda kui teistele
valus on vaadata õnne
mis sinule osaks ei saa
muutunud palju
ajast mil väike

sõnad teevad haiget,
mis sest et paistan ma tugev
sõnadel on jõud, mis hävitab või päästab su
kunagi jah,
kuid siiski ei.

kiivalt hoian neid südames
kes sinna kuuluvad
jäise ükskõiksuse panen vahele neile,
kel sinna asja pole

Ma olen nii õnnelik. Ja see on kõik.

Ma olen proovinud elada oma elu. Punk ja pailaps käsikäes. I don't care. Even if you fall, even you will die, i don't care. Mine eilsesse, ela homses. Tule homme külla ülehomse uudisega. Olevik sai läbi, minevik on su sees ja tulevik rõhub su hinge. Ma ei ütle seda välja, sest siis see mõjuks tõena. Tõde ei ole hea. Petan iseend, kuid see on vahel. Olen õnnelik kurbusest. Saan võitu kurvast, mis kosub ja laastab järgmine kord mu hinge sada korda võimsamalt, kuni see laastab mu täielikult. wake up, wake up, wake up. Elu ongi üks sürrealistlik vaatlus.

"Tumm tummas tummata maailmas"

Miks ma ikka seisan siin
Miks ma ära ei lenda
Põhjuseks on murtud tiib
Ma nii kohutavalt tahaksin minna
Kaugele ära, kuhugi sinna
Vaatan pimedust enese ümber
selles kartmatult kümlen
Ühel hetkel, aga julgus saab otsa
Ning kuskilt seda juurde ei saa osta
Kohutav on kartus, mis hiilib hinge
Tuul mu südames on niivõrd vinge
Torm, mis laastab mu meele
Ei tule ühtgi sõna mu keelde
Tummana vaatan ma maailma
Pööran selja, nii tasa,
vaikdselt ma hääbun
Selles maailma käras
Ei ole ruumi tummale
Niisiis üks kummale
peab lahkuma ning ruumi tegema summale
mis hääbub vaid siis, kui pimedus
on tihedus
mis enam lahti ei lase
lahti ei lase kellegist

Kõik räägivad, et ma olen ingel. Aga ma ei ole. Kõik räägivad, et ma olen hea inimene. Miks ma ei tunne ennast nii? Ma ei taha kunagi haiget teha. Vahel lihtsalt...kukuvad asjad nii välja. Anna palun mulle aneks, kui olen Sulle haigest teinud. Tea ma ei teahtnud seda. Sõpru ma püüan hoida. Mulle pole kerge lähedale jõuda, sest olen õppinud mitte usaldama, aga kes on jõudnud mulle lähedale, see on eriline inimene ning kui ma teen talle haiget, siis mul on kahju. Väga. Ma ei oska ennast väljendada nii nagu oleks vaja, sest sõnad jäävad kurku kinni, mõte jookseb kokku, või olen ma liiga arg. Kui ma seda ei ole sinu läheduses, siis sul minu luba kutsuda ennast lahedaks ja kabedaks inimeseks.

Mina olen mina, Aga kes ma olen?
Ma olen tegelikult ju mitte keegi. Kirjeldaksin ma ennast nii: Teistsuguse vaateväljaga. Erinev, kuid samas selline nagu kõik teised mu ümber. Püüdlikult proovin väljuda hallist massist. Proovin kopida iseend, kuid tunnen kuidas ma nagu valetaksin iseendale. Vaimustun asjadest nagu Punk, Rock, Metal, tattood, jne jne jne. Aga samas tunnen, et asjad mis mulle nii kohutavalt meeldivad, äkki arvatakse, et ma kopin kedagi? Eks ikka jah, kuid siis teen  seda alateadlikult. Ma tahan olla mina. Tahan muuta asju, nägemusi. Aga keegi ei kuula. Meeleheitlikult ma üritan ja proovin välja rabeleda sealt, kus mul hea olla ei ole. Aga ma ei saa. Ma upun. Upun omaenda segadusse. Vaikselt, märkamatult. Kui ma kaon, kas keegi märkaks? Pikemas ajas vaadatuna, kedagi ei koti. Ma tahan muuta iseend, selleks kes ma tahan olla. Punkariks ning tüdrukuks, kes armastab balletti ning kleite ja kontsi. Ma olen kaks isikut. Minus on viis külge, nendest kõiki 100% ei tea, ega saagi teadma mitte keegi. See oleks iseenda reetmine.
 Keegi ei tea, mis tegelikult minu sees toimub. Ma vajun, vajun seni, kuni tukeb põhi. Kuid seda ei tule. Ma ei tea. Ma olen segaduses. Alati.

I don't know
who am I
I don't know
where i came
I don't know
who I'll be
Who am I
when i don't leave
I don't know
where I go
Is this Heavan
Is this Hell
I'm not happy
I'm not sad
No emotions
Not at all.
I will leave
I will go
No matter when
no matter how
I'll say goodbye
For everyone

Ma kogun kogu selle pasa endasse ning, siis kui kõik on täis ma plahvatan. Kõik vajub, kaasaarvatud mina. Ma tahan meeldida, kuid kui ka keegi midagi sitasti ütleb, mind ei koti. Kardan haiget saamise tunnet. Kardan kukkuda. Kardan iseend. Kuid mind ei huvita. Ignoreerin kõiki ja kõike, sest nii on kergem, Iseenda loodud maailm on kergem ja parem. Palju parem.